Tänan seda foorumit, et ta on nõme.
________________________
Oli pime. Mitte kesköiselt pime, hirmuäratavalt pime, rahutukstegevalt pime. Ei, lihtsalt pime. Kuid hoolimata sellest, et pimedus ei olnud üldse õudne, oli väljakul seisval poisil kõhe. Tundus, nagu oleks ta valmis iga hetk jooksma pistma, kõik ta lihased olid viimseni pingul. Järsku sõitis paksust udust välja auto. Ahsoo, udu oligi see, mis täiesti tavalisest väljakust tegi sellise ebameeldiva koha. See ei paistnud sinna sobivat. Linnas oli udu tavaliselt olnud hõre, valge, koguni meeldiv. Praegune udu oli paks, kerge roheka tooniga ning tundus, nagu üritaks see maapinda lömastada. Oli koguni Poiss ei olnud sellist udu kunagi näinud ning see tundus maagiline. Mitte hea maagiline, vaid sellist sorti maagiline, mis lausa karjus, et temast eemale hoitaks.
Igatahes, udust sõitis välja auto. See oli vana, kuid mitte halvas seisukorras. Tegelikult, see oli nii heas korras, et seda oleks võinud pidada uueks. Kuid autost õhkas mingisugust teadmist, elutarkust, koguni mälestusi. Ei, see oli vana auto.
Korraga jäi auto seisma. Sealt astus välja tuse härra, kelle vanust oli raske määrata. Ta tõmbas käega üle oma kiila pealae, naeratas siis, ning astus poisi juurde.
"
Tervist, härra Newman. Josh, eksole?" küsis ta, jätkuvalt naeratades.
"Mina olen härra Tiny. Sina võid mind Desmondiks kutsuda, kui tahad. See on mu päris nimi. Aga kõik mu sõbrad kutsuvad mind Des'iks. Ma eelistaksin, kui ka sina seda teeksid."
"Kuidas sa mu nime tead, härra Des... Tiny? Härra Dest Tiny... Destiny*!" küsis Josh kogeledes, teades vastust juba enne, kui seda kuulis.
"Saatusele ei jää miski varjatuks, kas pole?" lausus hr. Tiny ikka veel naeratades, ehkki ta naeratusest puudus endine sära.
"Kas sa tahad neid pileteid või mitte? Ehkki su õde ei kiida ebarditsirkust heaks, solvub ta, kui sa teda ei kutsu." lausus ta, kuuevarukast kahte piletit välja tõmmates ning nendega poisi nina all lehvikuna vehides.
"Ma võtan mõlemad." prahvatas poiss ning viskas seejärel õhku 4 sajast. Enne veel, kui need allapoole hakkasid langema, oli Josh ratta seljas ning selleks ajaks, kui rahatähed maad puudutasid, oli ta väljakult kadunud. Tunnistust sellest, et ta seal kunagi üldse olnud oli, andis vaid tugev apelsinilõhn.
"Apelsinilõhn," sosistas Härra Tiny uuesti ning puhkes kurjakuulutavalt naerma.
Samal hetkel helises linna teises otsas telefon.
"Sophie kuuleb," vastas noor naine, kes telefonile vastas. Ta seisis keset garderoobi ning juurdles, mida klubituuri jaoks selga panna. Helehallid teksad ja helesinine litritega top olid juba valmis pandud.
"Sophie? Josh siin. Plaanid muutusid. Me lähme tsirkusesse täna õhtul. Pane end käbe riidesse ja tule Nicholase juurde, me kasutame peegleid." kostis torust hingeldav hääl. Peale seda tuli torust vaid piip-piip-piiiiiip.
"Ma vihkan, kui ta niimoodi teeb. Ta võiks ju hoiatada vähemalt, et ma katkestan nüüd või midagi. Aga ei, tema peab kõike oma moodi tegema." porises Sophie ning viskas telefoni vaibale. Seejärel ajas ta juba varem väljavaadatud riided endale selga ning lahkus. Kuid veel tükk aega peale seda oli õhus tunda kerget vaniljejäätise lõhna.
___________________________
destiny- saatus(ingl. keel) Siin ja edaspidi minu märkused.
Pealeht 
