GerliOrSomething Moderaator
Postituste arv : 28 Join date : 19/10/2009 Age : 29 Asukoht : voodi all ja voodi peal , vahel voodi sees.
| Pealkiri: Drama in Cirque Püh Nov 01, 2009 7:39 pm | |
| Tänan teid.
¤¤
"Evra!" karjusin üle maja. Õigemini küll üle telgi. Hiiglasuure, kahekorruselise, kahe magamis- ja vannitoaga, köögiga, kamina ja 48 tollise telekaga elutoaga(muudest ruumidest rääkimata) telgi. Selle kinkis meile(st. mulle ja Darrenile) pulmadeks härra Pikk. Üsna praktiline, sest tavalist maja oleks üsna raske kogu aeg kaasa vedada. Hüüdsin uuesti, ning liikusin elutuppa. Seisatasin seal, käed puusas, ning libistasin pilguga üle toa. Kui pilk kaminal püsima jäi, muigasin kergelt. Kõik mu kodus, kamin ja televiisor kaasa arvatud, olid kokkupandavad. Kui telk lahti võtta, mahtus see lõdvalt ära Darreni seljakotti. Siin oli võlukunst mängus, ma olin selles täiesti kindel. "Evra!" hüüdsin uuesti. Hakkasin juba kannatust kaotama. Jooksin trepist üles ning just trepi jalamil põrkasin poisiga kokku. "Oli ka aeg. Sa pead sättima hakkama, etendus hakkab kümne minuti pärast. Mis sul üldse nii kaua aega võttis?" "Võtsin maol mürki välja. Ja muide, ma olen valmis. Darren on juba tsirkusetelgis?" "Jap. Crepsley palus ta abi. Darren läheb ka täna lavale ilmselt." "Ma ei saa aru, miks sina ei ole nõus esinema. Sul on lausa erakordne anne. Mitte igaüks ei oska oma välimust lihtsalt muuta." "Jah, aga kui ma esineks, peaks keegi välja jääma. Ja mitte igaüks ei ole võimeline oma sõrmi tagasi kasvatama või ennast pooleks voltima. Ja ammugi mitte ei ole igal inimesel rohelist soomustest nahka." laususin õrnalt muiates. Samal hetkel helises mu telefon. "Tule kähku. Hr. Pikk on haige. Sina oled tema asemel. Siin räägin täpsemalt. Kallis oled." kõlas telefonis hääl, milles tundsin ära Darreni oma. Üritasin talle veel vastata, kuid kuulsin vaid ühtlast tuut-tuut-tuutu. "Ma pean kohe minema. Tule järgi." laususin veel Evrale, ise juba uksest peaaegu väljas.
Tsirkusetelki jõudes märkasin, et kuigi etenduseni oli vaid kaheksa minutit aega, oli lava taga ebatavaliselt vähe sagimist. Nähes Darrenit, lippasin kohe tema juurde ning kallistasin teda. "Kus kõik on?" lipsas küsimus mu huultelt. Ma ei plaaninud seda küsida ning lootsin nüüd, et hääl ei reeda mu ärevust. Ma ei teadnud, et keegi oleks kunagi varem hr. Pikka asendanud ning olin seetõttu kohutavalt närvis. Ma olin laval olnud vaid ühe korra, kui oli tõsine paanika, sest kõik esinejad olid haiged või kusagil ära. Järsku märkasin, et lava taga on tunduvalt rohkem rahvast, kui just pool minutit tagasi. "Nad olid härra Pika juures. Ma ei ole kuulnud, et ta kunagi varem haige oleks olnud. Aga alati on esimene kord." lausus poiss ning võttis mult ümber kinni. "Sa ei näe päevagi vanem välja, kallis. Ja ometi tunneme me üksteist juba 65 aastat." sosistas ta ning ohkas. "See on nii needus kui ka kingitus." "Ma ei saa öelda, et ka sina väga palju vananenud oleksid." naeratsin ning surusin poisi laubale suudluse. "Me oleme igavesti kuueteist aastased. Kas see pole mitte enamuste unistus?" Samal hetkel helises kelluke, mis tähendas etenduse algust. "Õnn kaasa," sosistas kallim mulle veel kõrva, ja siis astusin ma lavale. | |
|